Mis juhtub, kui sul on migreen ja sa püüad kõigest hoolimata teha vaprat nägu

Me kõik püüame haigena olukorraga kuidagi hakkama saada. Kes punnitab edasi tööd teha, kes oma lähedaste eest hoolitseda ja teiste kohustustega jätkata. Mõnikord ei ole meil lihtsalt seda luksust, et haige olla.

Kuid kas oled kunagi mõelnud, et need erinevad toimetulekuviisid võivad meile rohkem kahju kui kasu tuua?

Niikaua kui ta ennast mäletab, on Daisy Swaffer oma krooniliste migreenihoogude ajal ikka püüdnud vaprat nägu teha. Siin on tema lugu.

Alates kroonilise migreeni diagnoosi saamisest on üks asi mu elus ikka ja jälle väga tähtsat rolli mänginud. Mul polnud muidugi õrna aimugi, et sellest saab sedavõrd oluline faktor mu elus. Lausa nii oluline, et puutun sellega kokku iga päev.

Selle nähtuse nimi on „Vapper Nägu”. 

Tegemist on toimetulekumehhanismiga, mis ei aita mul tegelikult asjadega toime tulla

Vapper Nägu on miski, mida teen instinktiivselt, tahan ma seda või mitte. Soovin, et mul oleks selle üle rohkem kontrolli!

Sa ilmselt juba aimad, miks kutsun seda Vapraks Näoks. Paremat nime oleks sellele nimelt raske välja mõelda. Kui viibin seltskonnas, aga mul on kohutavalt halb olla, siis kipun automaatselt käituma nii, justkui oleks kõik kõige paremas korras.

Vapper Nägu trügib ka minu jutuajamistesse. Kui mainin teistele oma migreenihoogusid, viskan sageli nende kulul nalja. Ma naeran nende üle ja teen näo, nagu asjad polekski üldse nii hullud. Teen seda selleks, et teistel poleks ebamugav, aga kas see ikka peaks olema minu peamine eesmärk?

Kahtlemata on see üks minu kõige häirivamaid omadusi ja tuleb tunnistada, et mul puudub selle üle igasugune kontroll. Migreen juhib minu elu. Sageli tundub, otsekui oleks mu elu ooterežiimil. Kui aga keegi selle kohta aru pärib, pööran selle otsekohe naljaks. Või siis hoian kramplikult naeratust näol, ehkki sisimas tunnen, kuidas ravimitega ohjatud, kuid siiski märgatav valu järjest tuure kogub.

Mulle tundub, et kui ma oma tegelikku seisundit välja näitan, arvatakse, et teen sääsest elevandi. Kuidas see mõjukski usutavana olukorras, kus ma alles hetk tagasi olin ise oma olukorra tõsidust pisendanud? 

Aga mida ma peaksin siis tegema? Kui ma varakult seltskonnast eemaldun, siis võidakse hakata sosistama: „Ta ei tundunud üldse haige olevat!”

See on suhtumine, millega „nähtamatu” haigusega inimesed peavad pidevalt võitlema. Nii mõnegi arvates on migreen lihtsalt raskemat sorti peavalu. Mõnikord mõtlen, et äkki inimesed arvavad, et minu migreenihood on lihtsalt „järjekordne peavalu”. Nagu ma oleksin mingisugune polkovniku lesk.

Vapper Nägu sunnib mind oma migreenisümptomeid varjama

Kui mul on valus, siis vahet pole, kas tegu on „tavalise” peavalu või täistuuridel migreenihooga. Tegelikult tahan ma lihtsalt peitu pugeda. 

Ja siin tulebki mängu Vapper Nägu. Ta ei luba mul seda teha. Iga kord, kui Vapra Näo ette manan, saab sellest hind, mida mul tuleb maksta, et teistega väärtuslikult aega veeta.

Ja see ei juhtu mitte üksnes teatud inimestega. Minu abikaasa peab iga päev ekstra vaeva nägema, et minuga natukenegi koos aega veeta. Ta on ainus inimene, kelle ees ma ei pea Vaprat Nägu tegema, kuid pahatihti teen seda ikkagi. Niipea kui tunnen, et migreenihoog on tulekul, manan ette Vapra Näo, et saaksin lõpetada lauamängu või mille iganes, mis parasjagu pooleli on.

Mu ilme võib küll tunduda reibas, aga ülejäänud keha ei ole seda teps mitte. Ülejäänud osa minust lihtsalt karjub, sest tahab olla üksinda. Seetõttu on „normaalsena” käitumine väga väsitav. Muuseas, teen seda ka töö juures hoolimata katsetest seda näitemängu lõpetada. 

Tean, et ma ei ole oma olukorras üksi, kaugel sellest. TEVA hiljutine, 7500 Euroopa migreenipatsiendi seas läbi viidud uuring paljastas tõsiasja, et ligi 43% migreenihaigeid varjab oma sümptomeid kas sõprade, perekonna või tööandjate eest.

Huvitav, miks see number nii kõrge on? Eriti arvestades, et sümptomite varjamine teeb kahju üksnes meile endile. 

Vapper Nägu ja läbikukkumine

Mulle tundub, et Vapper Nägu ja tunne, justkui oleksin läbi kukkunud, on omavahel seotud. Olen sunnitud elama kroonilise haigusega, mistõttu arvan, et Vapper Nägu lihtsalt tekitab illusiooni, et ma pole oma eluga puntras. Et olen terve, edukas, et olen.. lihtsalt… üks teiste seast…

Välja arvatud tõsiasi, et seesmiselt olen valust lõhkemas. Ja see on halastamatu.

Tean, et minu migreen ei ole just meeldiv vestlusteema. Sellel haigusel puudub ravi, mistõttu saab sellest hetkega üks nendest „lootusetute juhtumite” vestlustest. Alateadlikult soovin oma vestluspartneris aga head tunnet tekitada. Soovin nende meelt lahutada, isegi kui mu eesmärk on anda edasi oma mitte nii naljakat kogemust.

Niisiis viskan ma nalja ja püüan kogu teemat serveerida läbi meelelahutuse ja huumoriprisma. Kuid asi ei ole üksnes minu vestluspartneri heaolus. Asi on selles, et kui ma ei kasutaks huumorit, siis ma lihtsalt nutaksin. Ja see oleks oluliselt hullem. Eriti, kuna nutmine alandab minu migreeniläve, mis omakorda suurendab migreenihoo tekkimise tõenäosust!

Ma soovin, et mul oleks valikuvõimalus

Ma soovin, et suudaksin kontrollida, millal Vapper Nägu mängu tuleb ja millal inimestega aus olen. Ma soovin, et suudaksin kellelegi oma tõelistest tunnetest rääkida ilma, et oma olukorra tõsidust kuidagi pisendaksin ja kalevi alla peidaksin. 

Paratamatult tunnen, et olen ise osa probleemist ja suurendan ühiskonna mõistmatust migreeni osas veelgi. Vapper Nägu võib nimelt jätta mulje, justkui oleks selle haigusega toimetulek lihtne.

See ei ole nii. Aga mul on väga keeruline seda teadmist teistele edasi anda.

NPS-IE-NP-00298 September 2021